Jeeriko

 Wiimaks ühe pika päevase reisi järele (Jeeruusalemmast), kuna meie mitmest rahva hulgast, kes ka prohweti (Ristija Johannese) juurde wooriwad, mööda läksime, ja teistega, kes tagasi tulemas oliwad ja imelikusi (imelisi) sõnu meile tema tarkusest ja kõnedest jutustasiwad, kokku juhtusime, jõudsime meie Jeeriku linna juure. Linn oma Rooma tornide ja paleedega, - sest siin peab Rooma maawalitseja suwikorterit, - on üsna ilus. Pitka teekonna järele, üle kuiwa, kõrbend mägestikkude, on sarnane rohiline org, kus linn seisab, wäga karastaw silmadele.
 Linnast pahemat kätt üle wälja, nägime meie Jeeriku linna ehitaja Hiieli maja ja torni waremed, kes kuningate ajal elas. Paremat kätt linnast oli sõjawäli, kus Kaldea wägi meie wanemad maha lõi ja kuninga Sedekia wangi wõttis. Praegu oli tema rohuaedadega ja puudega kaetud ja naeratab iga waataja wastu, [otse-]kui oleks rahu igaweste tema pinnal wiibinud. Üsna ligidal ühe kõrgustiku pääl näitas mulle Joosep, kes siin mitu korda käinud, Aii waremeid, sääl olla see küngas, kus taga Josua sõjawägi warjul oli, kui nemad linna peale langesiwad ja seda ära wõitsiwad.
 Jeeriku linna ette jõudes, tuli mulle see aeg meelde, kus Iisraeli sajadtuhanded, wiisad seljas, mida nemad nelikümmend aastat kõrbes kannud, seitsekorda ümber linna käisiwad. /.../
 Loojaminew päike kuldas kuldas roomlaste tornisid ja katuseid ning walas nende pääle üht hiilgust, mis hinge imestama pani. Tema üle lautas taewas oma sinist wõlwi laiali ja kõver org, mis linna ümber piirab ei kõlanud mitte sõjariistadega ehitatud meeste sammudest wastu, waid oli suurtsugu rooma meeste- ja naisterahwastega täidetud, kes siin jalutasiwad. Üks liik walges riidis neitsisid sammusiwad, lilled nende teede pääle raputades ja waimulikusi laulusid lauldes, surnuaia poole; sest täna oli see päew, millal Jeeriku tütred armsa ja õnnetuma Jehwta tütre mälestut pühitsewad; tema sündis ja sai siinsamas linnas maetud, kus tema isa kaua aega elas.
 Linna wärawate ees nõudis üks Rooma soldat meilt passisi ja maksu; kui meie seda põlastawat nõudmist täitnud olime, astusime linna sisse, sest meil oli nõuu siin öömaja pidada (ööbida) ja ja teisel hommikul wara Jordani kaldale rutata, kus, kuida, meile ööldi, prohwet praegus õpetas ja ristis.

Allikas: "Taaweti ..." ehk üks vana gooti kirjas raamat, mille tiiteleht on hävinud ja kaanekiri praktiliselt loetamatuks muutunud. Lk.33-35.